neljapäev, juuni 28, 2007

Härra Savisaar, nagu tõsiselt - mismõttes?

Hea oleks teada, kuhu see Tallinn siis ikkagi liigub? Linn, mis püüab endale saavutada inimsõbraliku elukeskkonna mainet, keelab ühtäkki ära maratoni? Mismõttes ei ole turvaline? Kellele? Nagu tõsiselt - mismõttes?

Aga tehke turvaliseks. Aidake kaasa, ärge keelake.
Kolm esimest maratoni, mis mulle meenuvad on seotud linna nimega - Stockholm, Berliin ja New York. Linn võiks ürituset pigem kasu lõigata ja ennast seeläbi reklaamida. Linnapea võiks minna starti andma sama innukalt kui alles mõned päevad tagasi kolmikutega pilti tehti. Nagu tõsiselt - mismõttes?

Olid ju alles need rahutused, mille läbi ühtäkki tekkis suur hulk abipolitseinike. Rakendatagu neid. See, et nad ei saa oma esimeseks tööotsaks mitte pättide ohjeldamist vaid hoopis rahumeelsete jooksjate turvalisuse järgi valvamise on juba selle töö "võlu". Politseitöö teadupoolest pole vaid tagaajamine ja kummide vilistamine, palju tüütuid asju tuleb teha.

Maratonijooksjate maailmas (mis ei pruugigi nii väike olla) on igaljuhul Tallinn endale nüüd kõva maine teinud. Aitähh linnavalitsus.
Kuid siisk, nagu tõsiselt - mismõttes?

postitas Liina @ 15:07 3 kommentaari

kolmapäev, juuni 27, 2007

Ikkagi eestlane

Lugesin tänast Päevalehte, eksju. Mulle väga ei meeldi Rein Siku artiklid, aga see artikkel "Imelik rahvas, laulev rahvas" on küll hästi kirjutatud, äratundmisrõõm võinii. Laulupidu lihtsalt on nii lahe. Ma olen seda ausõna juba tükk aega oodanud. Eelmine (st üldlaulupidu) jäi mul nägemata, sest sõitsin mägedesse ära. Nüüd õnneks on laulupidu nädala võrra varem ja mul õnnestub peol ära käia ning seejärel mäkke pörutada.

Teinegi laulupeo teemaline lugu tekitas sellise mõnusa äratundmise. Hetk, mida tahaks oma peas igaveseks salvestada on iga laulupeo lõpp. "Mu isamaa on minu arm" - laulukaare alune rahvahulk + püstiseisev pealtvaatajaskond koos laulmas - see tunne võtab ausõna seest õõnsaks. See on sõnadega seletamatult ilus.

Seda lugu on hiljem mäletatud ja korduvalt jutustatud. See oli juubelilaulupidu – sada aastat esimesest laulupeost – ja pidu, kus oli keelatud laulda laulupeo lõpus rahvale väga olulist laulu, Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”.

Ometigi ei liikunud koor paigast, alustades, alul ilma dirigendita, tasahilju ikkagi OMA laulu laulmist.

Mäletan emotsiooni, mis valdas meie gruusia sõpra. Tal jooksid pisarad mööda põski, sest kogu väljakul oli nii tugev pinge, mille ka tema ära tundis… Ja kuidas ta pärast ütles: “Mis imelik rahvas te olete – selline pinge oleks minu kodumaal tähendanud rahutusi ja kodusõda. Aga teie – te seisate jonnakalt, et saada laulda seda ühtainsamat laulu, ning pärast seda lahkuvad kõik südamerahuga ja rõõmsameelselt, nagu hetk tagasi poleks olnudki äikese-eelset meeleolu.”

postitas Liina @ 10:39 0 kommentaari

teisipäev, juuni 26, 2007

Astangu - linnalähedane prügimets

Püüan endale töölt rattaga koju sõitmist teha huvitavaks, st avastan uusi ringe, kuidas koduni jõuda. Küll olen sõitnud Piritale, Irusse, Lasnamäele. Või siis Ülemiste järve juures ja Pääsküla/Männiku rabas või otsaga Harkus - noh koguaeg sama tee peal sõitmine oleks lihtsalt igav ju.

Täna (kui kella vaadata, siis muidugi oli see eile peale tööpäeva löppu) oli tuul sedapidi, et sõidusuuna valikul oli määravaks fakt - kojusõidu viimane ots peab olema allatuult.

Hakkasin siis linnast kerima - kõigepealt Stroomi randa, sealt Paldiski maantele ja Kakumäele. Tegin selle nö Kakumäe ringi, kus rullirada on. Vahepeal oli õige vali see tuul. Aga võrreldes sellega, mis oli tuul Õismäel Astangu poole suundudes, oli Kakumäel vägagi meeldiv. Seal Õismäel oli mul küll vahepeal tunne, et annaks alla ja tuleks kohe allatuult koju ära. Aga ei, pressisin edasi. Jõudsin Astangule. Olin seal kunagi (3 aastat tagasi) metsast Õika poole tulnud, seega teadsin, et kuskil on täpselt sobiv tee. Oligi.... kuigi praegu vaatan, et ma kaardi peale märkisin tee valesti vist. Tühjakah. Tegelikult tulin seal läänepoolsest teeotsast, mis on kohe kõige parempoolse maja nö taga. Kuhu ma oma jutuga tahan jõuda, et seal oli marulahe sõita - mulle meeldib avastada uusi kohti. Vahepeal oli hirmus ka, see mets on selline pisut kõhedusttekitav prügimägi. Ma ei saa aru selle inimese mõttemaailmast, kes oma prügi metsa toon. Mis kohaga nad mõtlevad?

Tagasi rattasõidu juurde - sõidan siis mina mingit teed mööda ja mötlen, et kuhugi peab ju see tee välja jõudma, oli selline laiem tee, mida mööda autodki sõita saaks. Jõudiski - mingi angaarini. Tee lihtsalt löppes ära ja mul polnud oma rattaga kuhugi minna enam. Kahju, et fotokat kaasas ei olnud (...peab ikka väikese taskuaparaadi endale ostma). Mötlesin jupp aega, et mida ma nüüd teen, tagasi ka minna nagu ei tahtnud, sest mul oli kindel soov jöuda välja Tähetorni tänavale - ma kaardimälu järgi mäletasin, et kuskilt saab. Ega's midagi, võtsin ratta käekõrvale, kõndisin läbi sella angaari (või ma ei tea kuidas neid asju nimetatakse) ja ründasin mingit murunõlva, ise päris kindel ei olnud mis seal taga on. Mingi aastatetagune orienteerumiskogemus ütles, et seal kuskil on midagi. Tükk aega murdsin ratas ölal seal nõgest ja endakõrgust muru maha - ning jeee - jõudsingi teerajakesele. Kuna ma seejärel enam oma mälus kõige kindlam ei olnud, siis sõitsin Kadaka autoturu kaudu ringi, et jõuda Tähetorni tänavale. Praegu kaarti vaadates tuleb tõdeda, et näed oleks saanud küll kui pisut otsinud oleks. Harkust juuba mönuga allatuult koju - 34 km'i - täpselt hea!

Üldiselt oli meeldiv matk... ainult, et mul saavad varsti need linnalähedased metsad läbi seigeldud. Ootan sõiduettepanekuid :) Arvestusega, et töökoht on kesklinnas ja kodu on Järvel. Otse mööda Pärnu mnt'd on see vahemaa 7,3-7,5 km - igav :)

Sildid:

postitas Liina @ 00:29 2 kommentaari

reede, juuni 22, 2007

Piraadifilm vaadatud

Miks, oh miks, üldse tehakse neid sarifilmisid? Nii palju kui mul hetkega meelde tuleb, siis vaid Kill Billil ja Lethal Weaponil on enamvähem okei järjed tehtud esimesele filmile. See Kariibimerepiraatite saaga läheb aga küll aina hullemaks ja hullemaks. Pärast esimese osa vaatamist arvasin, et tegemist oli igava filmiga - tagantjärele peab mainima, et ma eksisin, sest teise ja kolmanda osa valguses oli esimene film hea - nalja sai tegevus oli pönev. Nüüd aga pakutakse vaatajatele puhast jama.
Kuidas see maailma mastaabis üldse nii edukas on?

Seda teist osa vaatasin kinos ja olin peaaegu kinost välja köndimas, sest nii igav oli. Mingi veider kohusetunne hoidis mind ikkagi pingilt mitte tõusmast. Kolmandat osa kinno vaatama ei läinud õnneks. Oleks olnud puhas raharaiskamine. Vaatasin siis kodus, sedag kolme nädala jooksul, kolme osa kaupa - korraga ei kannatanud, jäin magama :)

Ah, et mis mulle ei meeldinud?
1) esimesele osale omane terav dialoog on kadunud
2) miks mulle peaks meeldima koledad tegelased?
3) võib julgelt öelda, et oma kaks kolmandikku filmist oli lihtsalt ühtlaselt hall ja värvideta

Üks pluss oli ka - selles kolmandas osas oli neid limaseid tegelasi tunduvalt vähem kui teises osas. Need olit mulle täiesti talumatud tegelased.

Ah-jaa see ka veel, et nimi Jack Sparrow lihtsalt kölab väga hästi.

Isegi Johnny Depp ja Orlando Bloom ei suutnud filmi päästa, neid kas näidati liiga vähe vöi siis olid nad üldse mitte vaadatava olemusega. Keira Knightley on muidu tore tüdruk, aga räägib koguaeg läbi hammaste - mis komme see selline on?

Ja löpus jäi vägagi tunne, et see saaga ei olegi veel läbi. Paraku.

Sildid:

postitas Liina @ 23:01 0 kommentaari

Punane, oranž, kollane, roheline, helesinine, tumesinine, lillakas-violett.

Kõik värvid peaksid olema esindatud :)

postitas Liina @ 00:12 0 kommentaari

neljapäev, juuni 21, 2007

5,7 km - 16 kp / 1:28:56

Et selline kaart siis. Segane, kaspole?
Püüdsin oma teevaliku ka peale märkida, nii hästi või halvasti kui see sealt näha on muidugi.

Minu punktid:
S>166 - 18:51 (kaotus kiireimale +13:25)
166>176 - 8:49 (+5:21)
176>168 - 6:18 (+3:48, koht 845)
168>169 - 3:06 (+1:53, 841)
169>203 - 1:53 (+0:43, 839)
203>110 - 4:49 (+2:09)
110>124 - 7:49 (+6:08)
124>165 - 1:57 (+1:04, 830)
165>202 - 2:26 (+1:14, 830)
202>101 - 5:53 (+4:10)
101>153 - 3:42 (+1:41, 819)
153>206 - 2:48 (+1:35, 817)
206>139 - 11:07 (+5:05)
139>205 - 2:24 (+1:04, 803)
205>178 - 4:16 (+2:10, 789)
178>100 - 1:25 (+0:55, 789)
100>F - 0:53 (+0:19, 789)

Kokku sai esimesel vahetusel tulemuse kirja 872 naist, seega suutsin 83 orienteerujat seljataha jätta. Positiivne seegi :)

Sildid:

postitas Liina @ 22:24 0 kommentaari

Karikavõitja

Olgugi, et mu viimane meistrivõistluste mäng jääb pea aasta tagusesse aega (1. juulil 2006 suvel mäng Kaleviga), suruti mullegi eile diplom pihku ja kaela ripitati kuldmedal. Hea on olla eduka naiskonna nimekirjas :) Puhas rõõm!

Ajalukku ma küll paraku ei lähe, sest mängu protokollis mind ju ei olnud, aga see polegi oluline.

Eile siis peeti Pärnus Kalevi staadionil esimest korda naiste karikafinaal. Võitjana lõpetasid mängu meie omad :) Ja ei võidetud napilt 1:0 vms ja mitte ka penaltitega vaid võideti korralikult 4:1.
Võideti naiskonda, kes sel aastal pole veel kellelegi kaotanud (viiki on korra siiski mängitud). Ja las ma kordan - võideti 4:1. Mul on tõesti siiras heameel oma võistkonna üle, nagu oleks ise mänginud.

Tööpäeva lõpus ette võetud reis Pärnusse osutus igati edukaks ja meeldivaks ettevõtmiseks. Ainult, et tekitas hullu puhkuseootuse, ma ei suuda tööle keskenduda. Absoluutselt nüri. ...ja mul on puhkuseni veel 11 tööpäeva (ehk siis kaks nädalat). Rist ja viletsus.

Sildid:

postitas Liina @ 14:49 0 kommentaari

kolmapäev, juuni 20, 2007

900 naist ühisstardist metsa ehk olelusvõitlus esimesel 500'l meetril

Tähendab jah, mõru maik on sel asjal mu jaoks sel aastal, sest mu isiklik esitus läks ikka üsna-üsna vasakule ära. Kui arvate, et ma teadsin metsas olles seda kus ma olen, siis eksite rängalt. Oli hetki, kus mul polnud aimugi oma asukohast - tiirutasin niisama seal kivide, kaljude ja muu jama vahel ringi. Selline väga algaja tunne tuli peale ja oma võistkonnast oli kahju, sest kehva esitusega vean teisigi alt ju. Aga tühja kah, mis s*tasti see uuesti. Järgmisel aastal siis :)

Aga üldiselt on Jukola lahe. Võistluseelne info ütles, et naiskondi oli kirja pandud 904 (st 3616 naist) ja meeskondi 1370 (9590 meest), st kokku 13206 jooksjat. Päris muljetavaldav kogus. Kui arvestada, et näiteks Tallinna neljapäevakul on keskmiselt vist umbes 500 jooksjat, siis kujutage ette kogust orienteerujaid, mis lasti lahti ühekorraga metsapoole. Olles sel aastal oma võistkonna esimene vahetus võin julgelt öelda, et esimesed 300-500 meetrit käib ikka äge võitlus, et tagada endale koht mingis rongis. Proovisin minagi :)

Esimene punkt saigi mu tõeliseks pärliks sellel jooksul. Mitte, et ma hiljem poleks vigasid teinud - kaugel sellest - aga esimese juures ei saanud ma tõesti mitte kõigevähematki aru, kus ma seiklen. Teadsin vaid, et olin kuskil punktipiirkonnas. Vaheaegadest on selgelt ja häbiväärselt näha, et 434st naisest, kes läbisid sama punkti, mis mina olin ma 427s - minust veel rohkem segaduses või aeglasemad olid 7 naist. Huraaaaa - hea algus ongi ühe eduka võistluse alus :) Eelmises postituses eeldatud esimese punkti madinat ei olnud kusagil, võtsin punkti uhkes üksinduses. Üleüldse juhtus seda metsas üksiolemist ka edaspidi - uskumatu tegelt, metsas on 900 naist (kes kõik jooksevad sisuliselt sama rada) ja ma olin täeisti üksi vahepeal. Veider.

Edaspidi proovisin rahulikumalt võtta, aga olles olukorras, kus ma ikkagi asjast vähesel määral aru saan, ei õnnestunud ilma vigadeta üldse hakkama saada. Enne löppu kohtasin veel teise vahetuse naisi metsas, st ma sain nö ringiga pähe. Hirmus lugu. Kusjuures need naised liikusid metsas minu jooksusuunaga risti ja ma pidin tegema paar kiiremat liigutust, et mitte nende teele ette jääda. Täiesti arusaadav, et ma kaotan neile ca 45 minutiga :)

Reljeef oli mikro, kompass tegi trikke ja mets oli risune ning kiviklibune - üldse mitte eestlaste jaoks. Eriti põhjaeestlastele, kes on harjunud Vääna kaardiga, eksju. Aga ega ma ei kurda, äge oli ikkagi.
Kuidas mehed selles metsas öösel jooksevad ja sealjuures ka aru saavad, kus nad on - see jääbki mulle möistatuseks. See lihtsalt ei ole võimalik :)

Üldisemalt on Jukola lahe. Ühe nädalavahetuse jaoks on metsa ehitatud linn, kus on "kaubandukeskus", postiasutus, pank, wifi, pesu koos saunaga, toitlustus 15000le inimesele jms + loomulikult võistlejate telklaagrid.

Mercury meeskond muide sai väga hea 344. koha. Tublidpoisid!

Naiskond oli Eesti tiimidest viiendad (seda vaatamata minu "suurepärasele" esimesele vahetusele). Neljandale Eesti naiskonnale kaotus 1:12, st suht püüdmatu kaugus, isegi vist vigadeta jooksu puhul. Mõningat rolli mängib ka see, et Kobras ja Orvand on tühistatud, mis omakorda näitab kui oluline on Jukolal punktinumbri kontrollimine.

Kokkuvõttes sai Mercury naisesindus ümmarguse 500. koha. Ilus :)
500 448 SK Mercury EST 5:31:16
(5,7+5,7+6,2+7,7)

1 Liina Jogisu 1:28:25 791.
2 Heidi Prits 1:11:21 465. 2:39:47 655. (-136)
3 Ave Jogisu 1:28:26 595. 4:08:13 613. (-42)
4 Ingrid Vehlmann 1:23:02 220. 5:31:16 500. (-113)

Oma eriti kehvas esituses näen kaht positiivset külge 1) nüüd said teised ennast eriti edukana tunda, sest suutsid võistkonda tugevalt tõsta kohaliselt, ning 2) mul tekkis sportlik viha järgmisel aastal see asi ikka paremini ära teha.

Tamperes näeme.

Sildid:

postitas Liina @ 10:14 0 kommentaari

kolmapäev, juuni 13, 2007

On põhjust telekat vaadata

Lisaks spordiuudistele ja staarisaatele on taas põhjust telekat vaadata.
Homme kell 18:20 Soome TV2 "Suunnistuksen maailmancup"

Ainult, et miks nad Jukolast isegi kokkuvõtet ei näita sellest ma aru ei saa. Või noh äkki näitavad Urheilukanava pealt, aga seda minusugune ju ei näe.
Nii ongi.... lausa live's näidatakse. Paganamani!

Jukolal katsetan seekord esimest vahetust, ühisstart koos 900 naisega ei ole mingi tagasihoidlik jooks. Tõenäoliselt on esimes punktis korralik madin :)

Sildid:

postitas Liina @ 15:21 1 kommentaari

esmaspäev, juuni 11, 2007

xDream Otepääl

xDream - teadagi - mönus!
Juhendi järgi öine ja pikem kui tavaliselt.
Võistkond ikka: Välk, Pauk ja Mercury – liikmed endiselt: Ave, Merli ja mina.
Stardis: rõõmsad ja valmis rebima, natuke pelgame küll ujumist.
Finišis: üsnagi väsinud, aga nii paganama lahe oli. Hoolimata kõikidest raskustest.
Alad: jooks, kanuu, ujumine, jooks, ratas, lisaülesanne, ratas, jooks, ratas, mälu-O.

Aeg: 8:27:00, koht 65 (naiste arvestuses 5) - võib väga rahule jääda.

Lühidalt:
Jooks: vägagi meie mõõtu, 104ndad 136st võistkonnast.
Kanuu: pole meie ala eriti – aeg 84s, tõus 12 kohta (tänu Merli jooksule), üldarvestuses 92.
Ujumine: veel vähem meie ala, kui kanuu. Hea, et päästevest seljas oli – aeg 99s, tõus 2 kohta, üldarvestus 90.
Jooks: hakkas korralikult pimenema ja kerge just ei olnud, aga ühe üldisema eksimuse kiirema lahendamisega, tulemus OK – aeg 82., tõus 15 kohta, üldarvestuses 75.
Ratas: ratta teise punktiga tegime viga, sest ma tõesti ei ole enne rattaga öisel orienteerumisel osalenud, aga muidu selline rahulik kulgemine – isegi me koht ei muutu ega midagi - aeg 93s, tõus 0, koht 75.
Lisaülesanne: lisaülesanded on meie leib :) (eelmisel korral kuubikuid kokku pannes, saime 27nda aja). Suuremat sorti tänu ka Mihklile, kes meile pisikesi vihjeid andis ning Merli lihtsalt lahendas küsimused mäest alla kõndides – aeg 2. (!!!), tõus 9 kohta, üldarvestuses 66.
Ratas: Käärikule sõit on selles mõttes lihtne, et allamäge mööda asfalti – kerge – aeg 60s, tõus 1 koht, üldarvestuses 65.
Jooks: kõndisime raja tempokalt pika sammuga läbi – aeg 87s, langus 2 kohta, üldarvestuses 67.
Ratas: paar väikest viga mõne punktiga, aga muidu enamvähem, mis tipnes Väikese Munamäega – selline PaljuÕnne tunne oli – aeg 80s, tõus 4 kohta, üldarvestuses 63.
Mälu-O: nagu naised saunas seda tabavalt nimetasid, siis selline mõnus lõdvestav jalutamine – aeg 45s, tõus 2 kohta, üldarvestuses 61.

Esialgsetes tulemustes oleme küll 61sed, kuid kuna punktiga 16-18 toimus mingi jama maaomanikega vms, siis arvutati ajad ümber ja kokkuvõttes oleme 65ndad. Tegelikult tühja kah, 4 kohta siia või sinna ei määra ju enam midagi.

Kõik, kus tuli tegeleda natukenegi orienteerumisega on meile meeldiv ja edukas, toores jõud ei ole meie võistkonna trump. Au ja kiitus rajameistrile!
Mõnevõrra kahjugi, et öist etappi vaid üks on. Öösel saavad O-oskused määravaks.

* Ujumine – absoluutselt minu kirstunael, kuid tänu päästevestile polegi uppunud.
* Kaardilugemisoksus – hea, et 20-aastat orienteerumist lõpuks ära tasub.
* Seinamägi ja Väike Munamägi – kes mind üldse sellele xDreamile kirja pani? :)
* Keset ööd konnade krooksumine või mida iganes nad seal mudatiikides teevad – konnadekoor!
* Varahommik – päikese tõus ja ilus vaade maailma ilusamaile riigile, Lõuna-Eestile, annab väsinud kehale ekstralaengu.
* Muda – see on küll absoluutselt ebameeldiv, aga see lisab kogu üritusele vürtsi.
* Omada võistkonnas üht teistest mõõdukamalt tugevamat liiget – aegajalt on hea rakendada jõudu ja noorust :) (eks, Merli)
* Kaasvõistlejad – üldjuhul keegi pahatahtlik ei ole ja vastutulijaid / möödujaid ergutatakse ning vajadusel aidatakse pidevalt (vähemalt sealkandis kus meie võistleme, äkki tipus käib see asi teismoodi).
* Mul on heameel, et ma A-rajal ei osale. Lugedes Leivo kirjeldust, tundub see tõelise katsumusena. Öösel reljeefikaart - nagu mismõttes + rullitamine.
* Öö – ma armastan öist orienteerumist, hea sooritus tundub palju magusam kui päeval. Kuna mul sel aastal Jüriöö jäi läbimata, siis seda enam nautisin xDreami.
* Iga kaalujälgija unistus - kalorikulu 3833 kCal :), keskmine pulss 137.

Mõõtsin ära ka distantsid, pakun välja midagi sellist:
Jooks kanuudesse - 3 km
Kanuu - 6 km (Merlil kogu kanuu peale jooksu umbes 5 km)
Ujumine - 200 meetrit
Jooks ratasteni - 3 km
Ratas kõik kokku - 40 km
Vahepealne jooks - 6,7 km
Lõpus mälu-O (pakun umbes) - 4-4,5 km
Kokku seega - 63,2 km (Merlile lisaks veel see 5 km)

Täpsemalt läks meil nii - loe siit!

Kaardid. Kuna rattakaart on nii suur, et mul vastavat skännerit ei ole, siis tegin sellest lihtsalt pilti - sellest ka nii nadi kvaliteet, aga aimu saab.


Sildid: ,

postitas Liina @ 13:48 0 kommentaari

laupäev, juuni 09, 2007

Reede õhtul lasti idiootautojuhid linnapeale lahti

Kui ma siin mõnda aega tagasi kirjutasin, et rattaga saab kiirelt edasi ja autojuhtides suurem enamus on jalgratturiga arvestavad, siis eile töölt koju sõites oli tee peale valla lastud just need juhid, kes jalgratturit mittemillekski peavad. Küll nad on vahvad.

Esimene autojuht, kes arvas, et ta peab minu taga sõites mulle signaalitamisega märku andma, et ma tema arvates vales kohas sõidan, oli Viru bussipeatuse juures. Kuna seal on terve rida bussipeatusi ja ühes neist oli ka üks buss seismas, siis tegin üsna loogilise lahenduse ja sõitsin bussist vasakult mööda. Ehk, et esimeses sõiduautode reas. Mingi mersuvend arvas, et ma vist ei peaks seal sõitma, pealekauba peatasin ta kiiret hoogu ja nii ta mul seljataga signaalitaski. Arvas vist, et ma hakkan kartma ja jään seisma või midagi. Tühjagi. Pani siis oma pedaali põhja ja kihutas peatuses seisvast trammist mööda, mõni asi need peatuses olevad inimesed. Tublipoiss nr 1!

Ega ma palju sõita jõudnudki kui järgmine liiklusmeister kohal oli. Kodupoole (ehk suunaga Nõmme poole) sõites on seal Vabaduse platsi bussipeatuses üks ebamugav koht, kus pean üle ühe sõidurea minema ning seejärel söitma hetkeks nö kahe rea vahel. Jalgrattaga sõites väga ebaturvaline. Aga asjast - näitan siis mina käega märku, et vahetan rida ja sõtkun edasi, äkki näen silmanurgast kuidas minust vasakult söidab mööda üks jeep. Oleks ta siis soovinud söita ka Nõmme poole ja seega oleks paigutunud mu kõrvale, aga ei tal oli soov sõita Mustamäele ja seega pidi ta minu eest läbi lipsama, et saada pöörderitta. Ja oleks ju palju tahta, et ta oma manöövreid tehes ka suunatuld nätitab. Tühjagi, ta on suurem ja see on ju nii loogiline, et ta ära pöörab. Jalgrattur on üldse üks aeglane olend ning jalgrattaga peatumine on käkitegu. Aga tead ei ole, kui jalg on rattajalatsiga pedaali küljes kinni, siis äkkpeatused on mittesoovitatavad. Seega tubliposs nr 2!

Ja kodu poole sõit sai eriti magusa lõpu Järvel, kohe peale Tammsaare pikenduse ühinemist Pärnu mnt'ga. Sellele rekkajuhule tahaks ma kohe auhinna anda. Tulen mööda Pärnu mnt'd, näitan taaskord käega märku, et vahetan rida, st sõidan mööda söiduteeäärt. Jah, seal on kõnnitee märgitud rattatee tähisega, aga kui tulen mööda Pärnu mnt'd, siis ei saa ma kuidagi enne kõnniteele kui valgusfoori või siis alles HawaiiExpressi juures. Ühesõnaga sõidan siis seal ja üks hetk on mu kõrval üks rekka ja laseb törtsu signaali. Ütleme nii, et rekka signaal ei ole mingi väike piiks, on selline läbilöikav törts ikka. Arvestades, et rekkad sõidavad niigi väga lähedalt mööda (sellega olen õppinud juba arvestama), siis möödasõidu ajal signaali laskmine on idiootsuse tipp. Käed, koos lenksuga, tegid ikka korraliku võnksatuse ja hea, et ma ei sõitnud vastu äärekivi ja sealt vastu rekkat. Päeva idioot oli sündinud.
Aga ega ma kehv tüdruk ka ei ole. Eesolevas valgusfooris oli punae tuli ja seega oli rekka sunnitud peatuma. Sõitsin talle jäele, asetusin esimese sõidurea vasakusse serva ja näitasin talle tahavaatepeeglisse üsna ühemõttelist käeviibet. Rekkajuht (au talle, eksju) suunas oma masina sellepeale ühe rattaga kõnniteele, peatas masina ja ronis kabiinist välja ning kukkus mind üsna valimatult sõimama. Et kas ma ei näe kus ma söidan, vastasin, et näen ja kui tema ei tea, kust ma tulen, siis palun mitte karjuda mu peale. Ta väitis, et ta ei näe mind parempoolsest tahavaatepeeglist - eee.... okei, mis see siia puutub? Enivei sõimles ta üsna valimatult, ma väga tagasi ei hoidnud ja nimetasin teda ühemõtteliselt idioodiks. Meie vestlus (mis toimus üsnagi ägedas õhkkonnas) päädis sellega, et tore rekkajuht saatis mind ühte kohta. See väljend sarnaneb vägagi väljendiga "Mine pittu!". See võttis mind nii sõnatuks, et ma ei osanud enam midagi kosta, ronisin rattaselga ja sõitsin edasi.

Oleksin võinud ka nende autode numbrid üles märkida. Info mõttes oleks hea need siia kirja panna. Lollid!

Aga täna õhtul öine pikk xDream - närv hakkab sisse pugema.

postitas Liina @ 11:10 1 kommentaari

neljapäev, juuni 07, 2007

Taeva värvid

Kell 23.25 avaneb mu magamisto aknast selline värviline vaatepilt. Pole paha, eks?


Sildid:

postitas Liina @ 23:30 0 kommentaari

Selline ongi Eesti jalgpall

Kõik läks nii nagu oligi arvata. St suurem ja parem võtab selle, mis on tema oma. Loogiline.
Mina olen rahul :) ....kuigi Eesti oleks võinud auvärava lüüa, isegi kui selleks värava lööjaks oleks olnud Kink.

Mida erilist ongi oodata jalgpalliriigilt, kus meistriliiga liidriks on meeskond, kes tegutseb ühes väikses linnas ning mängijad ilmselt pole kõik profidki. Kuulu järgi tehakse mängu eel ja vahejal suitsu, noh nagu mingid hobijalgpallurid. Kolm pealinna klubi võivad küll olla suurema eelarvega ning ka profima suhtumisega, kuid võidab, see kes tahab võita. Oleks huvitav olukord kui Narva Trans tuleks meistriks!

Nii Eesti kui ka Inglise koondise fännina vaatasin mängu mõnuga. Ma nautisin seda, mis toimus. Vaatenurgast, et inglastel oli võitu vaja hoidmaks ülal veel lootusi finaalturniirile pääsemiseks, siis pole mul inglaste võidu vastu mittekõigevähematki. Kui inglased finaalturniirile ei saaks, siis kelle poolt ma oleks? Eestlastel samas polnud enam midagi kaotada, taastada oli vaja vaid enda au - seda oleks võinud nad küll teha. Löönud siis vähemalt väravagi. Peaaegud paraku ei loe.
Kaotusest poleks päästnud ka selle mängija, kel on nuga seljas, mängimine.

Mäng oli nauditav, vähemalt sel perioodil kui inglased mönuga surusid ja üritasid. Avanes ju neil hetkedel Eestilgi paar head võimalust. Mängu minutid 70-80 oli sõna otseses mõttes igavad, keegi ei teinud mittekõigevähematki. Ainuke rõõm oli see, et Eesti tegi ilmselt sel ajal oma söödurekordeid - inglased justnagu ei viitsinud ja eestlased ei üritanud piisavalt.

Ja Beckham, noh olgem ausad, nee söödud olid maailmaklass. Crouch oleks võinud seal värava all olla ka silmad kinni, sööt oli ülitäpne. Just sellepärast ongi Beckham üks maailma parimaid söötude jagajaid. Vastu ärge vaielge! :)

Mul on siiras heameel, et ma olen näinud hetke üht parimat pallurit + tervet seda tiimi. Nüüd palun mulle 13. oktoober ja Wembley Stadium.

Sildid:

postitas Liina @ 10:08 0 kommentaari

kolmapäev, juuni 06, 2007

Eesti - Inglismaa vol 2 - puna-valge laulupidu

Raekoja platsil on justnagu laulupidu :)
Ainult, et too laulupidu on värvunud puna-valgeks.

Võib vist üsna julgelt väita, et kui köndida mööda Viru tänavat Raekoja platsi, siis on ca 75% inimestest inglise päritolu. Aga see on ju lahe!

Mul muidugi on tööindu veel vähem kui eile :) Oeh!

Sildid:

postitas Liina @ 13:49 0 kommentaari

teisipäev, juuni 05, 2007

Eesti - Inglismaa vol 1

Vot siuksed mehed, need inglise mehed
Saavad ikka üüratut raha, kui aus olla :)

Owen-poiss võib endale homme nädala palga eest maja osta Eestis. Väga normaalne.

Oipaganamani, mu töövõime on kadunud ja keskenduda ma ei suuda. Oeh.

Sildid:

postitas Liina @ 15:51 0 kommentaari

Mark Soosaar ja tema hingevalu

Ma mötlesin, et ma ei kommenteeri eriti selliseid päevapoliitilisi teemasid, aga mõni asi on juba liig, mis liig.

Tänane SlÕhtuleht kirjutab meie riigikogulastest ja nende raskest tööst. Ja muidugi ka sellest, kuidas neil on nii raske elu ja nad ei suuda oma 40-50000 palga eest endale midagi lubada. Ja pealekauba pole maksumaksja asi, mida nad endale ostavad. Nemad teenivad riiki :)

Aga miks ma siia kirjutan on see, et Mark Soosaar võiks endale mingi auhinna osta - "
Pärnust pärit riigikogu liikme Mark Soosaare meelest ei saa tööd erasektoris ja rahvasaadiku tööd siiski võrrelda. "Riigikogu liige on ikkagi siia valitud ja me ei ole seda tööd siin tegemas raha pärast. Pean ütlema, et raha, mis saan riigikogust, ei kompenseeri mulle seda hingevalu, mida tunnen sellest, et ei saa oma põhitööd, oma filme teha," leiab Soosaar, kes elab Kadriorus ahiküttega korteris, mille üüri tasub riigikogu."

Pagan küll, aga tehku siis filme võimidagi.


postitas Liina @ 10:51 1 kommentaari

Tallinna Rattamaraton matkajate sõit

Pühapäeval kogunes suur hulk inimesi (ca 1000 vist) Aegviitu rattaga sõitma. Sportlased sõitsid tsipa üle 50 kilomeetri ning matkajad plaani kohaselt 29. Minu rattaspidomeeter ütles küll, et sõita sai 31 km'i.

Puki (või on see Puka) mägi oli küll üsna raskestisõidetav (ülesmäge muidugi), aga ei hullu - kannatas ära. Vahepealsed metsateed oli täitsa meeldivad. Kuskil 15 km'i kanti tuli mul täiesti surnud tunne, aga peale teeninduspunkti, kus sai jõujooki ja leiba soolaga tuli pauer tagasi ja sai jälle panema hakata. Kokkuvõttes võiks öelda, et mönus oli. Ja mönus oli, et ma ei valinud esialgu plaanitud 50 km'i sõitmist. Sinna oleks ma koolenud nii oma 4'ks tunniks vist.

Õhtune saun ja söömine tegid päeva täiuslikuks.

Järgmine nädalavahetus on ees xDreami öine etapp, läheb raskeks.

Sildid:

postitas Liina @ 10:44 0 kommentaari

pühapäev, juuni 03, 2007

Eesti - Horvaatia 0:1

Olgem ausad, mul on täiesti ükstapuha, kas Eesti kaotab ilusa mänguga vöi koleda mänguga. Kaotus on kaotus. Ja lõppude lõpuks tahaks juba väravaid näha.

Jube kahju, et ma pean sellise meeskonna fänn olema. Aga ega midagi ei muutu - olen edasi :)

Kolmapäev naudin mängu. Tulemuse kohta ei hakka oma arvamust välja ütlema, äkki keegi saab veel pahaseks :)

Sildid:

postitas Liina @ 03:42 0 kommentaari

laupäev, juuni 02, 2007

Mis Sa tahad öelda, et ma olen paks või?

Pealkirjas viidatud lause on parim argumenteeritud vestluse lõpetaja, sellele lihtsalt ei oska vastane mittemidagi öelda. Kõik - suu kinni!

Õhtu saalihokinaistega lihtsalt tekitab selliseid lauseid. Öeldud täie tõsidusega.

Kristi, kui Sa satud seda lugema, tänan - tore oli. Nagu ikka :)

Märksõnadeks võiks veel lisada, et mõni on salaja sihvakas ning toimuvad tivolituurid alapealkirjaga grillfest, kus on üks atraktsioon nimega hooratas (hääldada nagu oleks keegi tegelenud korraks hooramisega).

Pilte näed siit.

Sildid:

postitas Liina @ 15:37 0 kommentaari

reede, juuni 01, 2007

O-päevak Ihasalus

Korraldajateks olime seekord meie ise, st Mercury klubi oma parima esindusega. Kuna olin metsas juba varakult kohal ja jooksma minna tahtsid meist paljud, siis otsustasin kohe selle o-jooksu triki ära teha. Olin ilmselt üks esimesi startijaid, paar vanenamt härrat vist küll suutsid mind startimisel edestada. Esimesse punni läksin kohe valesti. Edasi oli enamvähem, kuni viienda punnini, mida ma kohe üldse ei leidnud. Seiklesin seal metsas nagu peata kana, löpuks nägin juba lasteraja telki, siis tekkis endal ka hirm oma asukoha suhtes.... samas sain end nö paika. Järgmised kaks punkti olid augud ja neid otsida olukorras, kus punkti ümbruses (peale minu) oli vaid üks inimene, on kergelt öeldes tülikas. Eriti kui punkt on augu põhja pandud. Noh mõningase otsimise järel õnnestus mul leida nii kuues kui ka seitsmes punkt. Teel kaheksandasse hakkas mul aga põlv (taaskord) valu tegema ja siis juba jalutasin metsa all. Stiil endine - jookse-jookse-hüppa (loe: könni). Finišiponnistuse kaotasin lugupeetud võitjale 4-sekundiga ja see on absoluutselt lubamatu. Isegi haiget põlve arvesse võttes.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et minusugune päevakusportlane ei peaks endast ikka nii palju arvama, et läheb esimesena metsa ja mõtleb, et jookseb lihtsalt lõdva randmega igas punkti täpselt sisse - ei ole nii noh, kaasorienteerujate abi on alati teretulnud. Lisaks haiget põlve peab ravima, mitte metsas kondama. Samas vabandada võib alati, kuid üks on tõsi - võitjale kaotust 13 minutit on häbilugu :)

Võitjale aga tuleb au anda, eriti arvestades, et tema üksinda metsas jooksmise korrad võib vaat, et kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Tubli töö Merli!
Kui tohib, siis võtan õpetajakuulsuse endale :)

Öö aga möödus põlve valutades, ei aidanud isegi sinna peale määritud geelid. Võttes arvesse, et nädala pärast pean xDreamil startima ja kahe nädala pärast Jukolal, siis on nagu tsipa kehv lugu. Tõenäoliselt tuleb see nädal jooksule big no-noo! Jalgratas saab veel rohkem, kui ta seda juba on, mu sõbraks.

ps kaardi lisan hiljem

Sildid: ,

postitas Liina @ 13:27 0 kommentaari