Inimene peab ennast sundima
Seesuur, et Sügisjooks, eksju.
Eile hommikul ärgates ei olnud mul üldse tunnet, et laseks looma välja vöimidagi. Aga kuna läbi tööandja oli end spordiüritusele kirja pandud, siis tuli minna. Pealekauba lubati ka piletit Soome :)
...seega tuli lähtuda a öeldud juhtnööridest - inimene peab ennast sundima. Möeldud-tehtud.
Stardikoridori me Avega ei pääsenudki. Esimesed 20 sekundit tuterdasime raja körval mööda könniteed, kuskilt august, kust muidu sisenesid numbrid 3000-4000 (meil oli üle 7000) saime siis kah jooksurajale. Asusime kohe asja kallale, st jooksma. Olime omavahel kokku leppinud, et hullu panema ei hakka, kulgeme rahulikult. Tempo oligi selline, et saime omavahel rahulikult vajadusel juttu puhuda, noh kui midagi öelda oli. Näiteks nägime tuttavaid vöi mönd muud spordiässa. Kuskil 4'nda kilomeetri peal hakkas mul jube raske, aga kuna vanem öde pressis eespool, siis pidin lihtsalt järele uhama.
Tervitused siinkohal Kristile, kellest ma Ave juhendamisel mööda jooksin. Tundsin muide Kristi ära jalatsite järgi :) Vöi noh vaatasin, et kellelgi on saalihoki (vöi siis käsipalli) jalatsid - töstsin pead - näe Kristi!
Joogipausides tegime ikka väikse pausi ka, et saaks lonksu juua ja pisikese puhkuse. Peale teist joogipunkti oli mul juba tunne, et ma olen kodus :) St nii vähe oli jäänud. Balti Jaamast Vabaduse väljakule olen ikka aegajalt löuna ajal jalutanud. Mulle hakkas löpuks tulema selline mönus jooksmise tunne (rada sai liiga vara otsa?). Pressisime siis end Kaarli kirikuni ja sealt edasi oli ainult vormistamise küsimus. Mönus laskumine ju. Olime Avega enne kokku leppinud, et löpetame koos. Niipea, aga kui nägin seda mönusat lauget laskumist, mis Kaarli kiriku juurest Vabaduse väljakule läks, ei suutnud ma vastu panna soovile pika sammuga finishi poole punuda. Saanud vanemalt õelt loa, lükkasin jalad köhu alt välja ja spurtisin löpuni. Pagan, kuidas mulle meeldib finishispurt (päevakute viimasest punktist finishisse spurt on minu - MINU). Löpuprotokolli järgi sain õe ees edu 29 kohta! Juhuuuu!!! Aeg 1:07. Keskmine pulss - väga körge :D
Läbi. Tehtud! Mönus. Vaatamata oma eelarvamusele selliste ürituste (mulle ei meeldi rahvajooksud) suhtes, olen rahul, et läksin.
Olin üsna negatiivselt häälestatud ka selle linnaringi osas, aga töttöelda meeldis mulle see rada rohkem kui see Vabaõhumuuseumi ring. Seal Öismäe külje alla tuleb joosta vastikuid tüütuid pikki sirgeid. Linnas on pea iga nurk teada kuhu vaja joosta, vaheldusrikkam võinii.
Väga viis pluss korraldajatele selle eest, et olid pannud liikuma bussid, mis vöistlejaid tasuta kesklinna viisid. Järve Keskuse juurest bussi peale minna oli ideaalne. 15 minutit ja linnas. Pärast jooksu kojutulek oli sama muretu. Super!
Söök, mida peale jooksu anti, ei olnud küll teab mis keelt alla viiv roog,
aga suurema nälja peletas ära. Ülemöödunud aastal saadud pajaroog oli aga kordades parem. Jaffa oli hea, nagu 1994 aastal Soomes :)
Väike miinus küll stardikoridori väiksuse pihta. Pagan, suur hulk inimesi ei pääsend omale kohalegi.
Ah-jaa miinuse poolele vöiks lugeda ka selle, et rajal olnud kilomeetripostidest ei saanud küll la essugi aru. Vöi noh maitea.... segane värk oli nendega.
Et, aga mitte löpetada negatiivselt, siis ilm oli suurepärane!
Lisatud: pilt tehtud enne jooksu stardiootel (foto http://www.hermesclub.ee/)
Eile hommikul ärgates ei olnud mul üldse tunnet, et laseks looma välja vöimidagi. Aga kuna läbi tööandja oli end spordiüritusele kirja pandud, siis tuli minna. Pealekauba lubati ka piletit Soome :)
...seega tuli lähtuda a öeldud juhtnööridest - inimene peab ennast sundima. Möeldud-tehtud.
Stardikoridori me Avega ei pääsenudki. Esimesed 20 sekundit tuterdasime raja körval mööda könniteed, kuskilt august, kust muidu sisenesid numbrid 3000-4000 (meil oli üle 7000) saime siis kah jooksurajale. Asusime kohe asja kallale, st jooksma. Olime omavahel kokku leppinud, et hullu panema ei hakka, kulgeme rahulikult. Tempo oligi selline, et saime omavahel rahulikult vajadusel juttu puhuda, noh kui midagi öelda oli. Näiteks nägime tuttavaid vöi mönd muud spordiässa. Kuskil 4'nda kilomeetri peal hakkas mul jube raske, aga kuna vanem öde pressis eespool, siis pidin lihtsalt järele uhama.
Tervitused siinkohal Kristile, kellest ma Ave juhendamisel mööda jooksin. Tundsin muide Kristi ära jalatsite järgi :) Vöi noh vaatasin, et kellelgi on saalihoki (vöi siis käsipalli) jalatsid - töstsin pead - näe Kristi!
Joogipausides tegime ikka väikse pausi ka, et saaks lonksu juua ja pisikese puhkuse. Peale teist joogipunkti oli mul juba tunne, et ma olen kodus :) St nii vähe oli jäänud. Balti Jaamast Vabaduse väljakule olen ikka aegajalt löuna ajal jalutanud. Mulle hakkas löpuks tulema selline mönus jooksmise tunne (rada sai liiga vara otsa?). Pressisime siis end Kaarli kirikuni ja sealt edasi oli ainult vormistamise küsimus. Mönus laskumine ju. Olime Avega enne kokku leppinud, et löpetame koos. Niipea, aga kui nägin seda mönusat lauget laskumist, mis Kaarli kiriku juurest Vabaduse väljakule läks, ei suutnud ma vastu panna soovile pika sammuga finishi poole punuda. Saanud vanemalt õelt loa, lükkasin jalad köhu alt välja ja spurtisin löpuni. Pagan, kuidas mulle meeldib finishispurt (päevakute viimasest punktist finishisse spurt on minu - MINU). Löpuprotokolli järgi sain õe ees edu 29 kohta! Juhuuuu!!! Aeg 1:07. Keskmine pulss - väga körge :D
Läbi. Tehtud! Mönus. Vaatamata oma eelarvamusele selliste ürituste (mulle ei meeldi rahvajooksud) suhtes, olen rahul, et läksin.
Olin üsna negatiivselt häälestatud ka selle linnaringi osas, aga töttöelda meeldis mulle see rada rohkem kui see Vabaõhumuuseumi ring. Seal Öismäe külje alla tuleb joosta vastikuid tüütuid pikki sirgeid. Linnas on pea iga nurk teada kuhu vaja joosta, vaheldusrikkam võinii.
Väga viis pluss korraldajatele selle eest, et olid pannud liikuma bussid, mis vöistlejaid tasuta kesklinna viisid. Järve Keskuse juurest bussi peale minna oli ideaalne. 15 minutit ja linnas. Pärast jooksu kojutulek oli sama muretu. Super!
Söök, mida peale jooksu anti, ei olnud küll teab mis keelt alla viiv roog,
aga suurema nälja peletas ära. Ülemöödunud aastal saadud pajaroog oli aga kordades parem. Jaffa oli hea, nagu 1994 aastal Soomes :)Väike miinus küll stardikoridori väiksuse pihta. Pagan, suur hulk inimesi ei pääsend omale kohalegi.
Ah-jaa miinuse poolele vöiks lugeda ka selle, et rajal olnud kilomeetripostidest ei saanud küll la essugi aru. Vöi noh maitea.... segane värk oli nendega.
Et, aga mitte löpetada negatiivselt, siis ilm oli suurepärane!
Lisatud: pilt tehtud enne jooksu stardiootel (foto http://www.hermesclub.ee/)
Sildid: jooks
postitas Liina @ 21:08
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht