Karikavõitja
Olgugi, et mu viimane meistrivõistluste mäng jääb pea aasta tagusesse aega (1. juulil 2006 suvel mäng Kaleviga), suruti mullegi eile diplom pihku ja kaela ripitati kuldmedal. Hea on olla eduka naiskonna nimekirjas :) Puhas rõõm!
Ajalukku ma küll paraku ei lähe, sest mängu protokollis mind ju ei olnud, aga see polegi oluline.
Eile siis peeti Pärnus Kalevi staadionil esimest korda naiste karikafinaal. Võitjana lõpetasid mängu meie omad :) Ja ei võidetud napilt 1:0 vms ja mitte ka penaltitega vaid võideti korralikult 4:1.
Võideti naiskonda, kes sel aastal pole veel kellelegi kaotanud (viiki on korra siiski mängitud). Ja las ma kordan - võideti 4:1. Mul on tõesti siiras heameel oma võistkonna üle, nagu oleks ise mänginud.
Tööpäeva lõpus ette võetud reis Pärnusse osutus igati edukaks ja meeldivaks ettevõtmiseks. Ainult, et tekitas hullu puhkuseootuse, ma ei suuda tööle keskenduda. Absoluutselt nüri. ...ja mul on puhkuseni veel 11 tööpäeva (ehk siis kaks nädalat). Rist ja viletsus.
Sildid: jalgpall
Eesti - Inglismaa vol 1
Vot siuksed mehed, need inglise mehedSaavad ikka üüratut raha, kui aus olla :)
Owen-poiss võib endale homme nädala palga eest maja osta Eestis. Väga normaalne.
Oipaganamani, mu töövõime on kadunud ja keskenduda ma ei suuda. Oeh.
Sildid: jalgpall
Ma olen ikkagi inglaste poolt
Eile joosti Ülemiste metsaribal Tallinna MV teateorienteerumises. Mercury C-koondise liikmed Merli, Liina ja Ave esinesid Mercury I võistkonnas. Eliitsportlased olid teises tiimis. Korravärk, kohe näha, kelle jalas on püksid :) Meie eesmärk oli mitte viimaseks jääda, see sai täidetud, sest kaks viimast tiimi tühistati :)
Saatsime oma musta hobuse Merli kohe esimesse vahetusse, saab kiirelt vaevast lahti :) Ja sai hakkama väga hästi, kõik oli täpselt nii nagu peab. Merlil oli küll plaan ennast Kirti järel jooksma panna, aga kuna Kirti ei jooksnudki avavahetust, siis läks see plaan vett vedama. Nöme!
Sain metsa uhkes üksinduses, eelmine sats oli turvalise 5-minuti kaugusel ja järgmine üsna kaugel eemal. Stardis ei saanud ma tükk aega aru, kus see kolmnurk siis on ja kus on esimene punkt. Jooksin maja nurga taha ja jäin seal vaatama, ei saa ju publiku ees end rumalaks teha. Algus läks hästi, kuni 7 punktini - see väike sookene enne punkti tundus metsas kuidagi tunduvalt suurem, läksin sellest pisut segadusse ja käisin mingis vales punktis ka igaksjuhuks. Selgitasin välja, et polnudki minu punkt ja võtsin seejärel ka enda punni. Edasi oli jälle selline jooksmise vaev, pressi ainult nii nagu torust tuleb. Ainult, et see toru võiks võimsam olla. 13s punkt oli nii kaunilt vöpsikusse ära peidetud, et luusisin punkti läheduses edasi-tagasi, aga punkti üldse ei näinud. Löpuks suutsin ikkagi end läbi pöösaste suruda ja näe, seal ta oligi - punkt. Löpp jälle eimidagi keerulist. Viimasesse punni minnes sai veel oma tasakaalu proovida - see mul önnestuski. Korras. Tehtud! Kaotus Inksile 3 minutit, ei hullu. Joosta oli täitsa OK, aga oleks saanud ka mönevörra paremini.
Finišiliini kaotasin 2 sekundiga Merlile - see on muidugi häbiväärselt suur kaotus. Peab harjutama.
Kokkuvöttes sai Mercury esindussats 7nda koha, 9 võistkonna seas. Teine koosseis jäi napilt medalist ilma, st neljandad. Teadagi - neljas koht on nõme!
Tulemused
Aga selle õhtu sport oli ikkagi tegelikult jallgpall. Meistrite liiga finaal. Võistlustulle astusid Milan ja Liverpool. Võitjate üle kohut ei mõisteta ja ei tahaks kölada nagu Chelsea treener, aga parem võistkond kaotas. See selleks, see mäng tuleb lihtsalt unustada.
Juba 13 päeva pärast näen ise oma silmaga inglasi vutti mängimas. Selle aasta tähtsaim päev, järgmine on 13. oktoober!
Sildid: jalgpall, O-sport