KeppHobune

Seda lugu on hiljem mäletatud ja korduvalt jutustatud. See oli juubelilaulupidu – sada aastat esimesest laulupeost – ja pidu, kus oli keelatud laulda laulupeo lõpus rahvale väga olulist laulu, Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”.

Ometigi ei liikunud koor paigast, alustades, alul ilma dirigendita, tasahilju ikkagi OMA laulu laulmist.

Mäletan emotsiooni, mis valdas meie gruusia sõpra. Tal jooksid pisarad mööda põski, sest kogu väljakul oli nii tugev pinge, mille ka tema ära tundis… Ja kuidas ta pärast ütles: “Mis imelik rahvas te olete – selline pinge oleks minu kodumaal tähendanud rahutusi ja kodusõda. Aga teie – te seisate jonnakalt, et saada laulda seda ühtainsamat laulu, ning pärast seda lahkuvad kõik südamerahuga ja rõõmsameelselt, nagu hetk tagasi poleks olnudki äikese-eelset meeleolu.”