Päevak Väänas
Läksin sellele päevakule pisikese eelarvamusega. Eelmine kord kui ma Väänas jooksin oli seal vägaväga nöme rada (ainult mööda teid jooks), rajameistriks Johannes Tasa. Rajameister oli täna sama, seega oli pisut pöhjust kahelda. Aga olgu öeldud, et rajameister üllatas päris meeldivalt. Ainult, et punkte ei oleks pidanud panema nende kaitsekraavide (või ma ei tea misasjad need on) põhja. Esiteks ei ole need sealt üldse nähtavad ja ka päevakul peab ikka punkte niimoodi peitma. Teiseks jooksevad päevakul ka lapsed ja vanad inimesed, kellele nimetatud ronimine vöib olla ohtlik. Rääkimata sellest, et mõni ei suudagi sellisesse auku ronida.Joosta oli täna, võrreldes eilsega, raske. See heinamaal mätaste vahel jooksmine ei ole ikka üldse minu teema. Vasaku jala põlv tegi ka veel valu, seega rist ja viletsus, eksju.
Stardist esimesse läks suht muretult, nati paremale vajusin aga tabasin selle üsna kiirelt ära.
Teise minnes tegin oma juba unustatud triki - unustasin kompassi vaadata. Lippasin siis mönda aega mööda poollagedat. Oletasin, et peaksin juba tee peale jöudma - hmm.... pilk kompassile selgitas välja tõe - tee on teises suunas. Kui suund õige, siis polnud enam hullu.Pikk etapp läks enamvähem - puhas jooksmise vaev.
Lühikese etapiga läks nii, et mitte ei leidnud seda teed, mis punktist välja läks, jooksin siis tee kõrval :) Sealt ka möningane ajakaotus.
Viiendast kuuendasse läksin lihtsalt lollilt - kõigepealt otse rohelisse (ma ei tea mida ma mötlesin) ja siis ei lõiganud suurele teele vaid jooksin tee kõrval sihil. Ise ka ei tea miks, lihtsalt noh.
Ja seitsemendasse minek oli üldse superluks kui ajuvaba. Kõigepealt mötlesin, et lähen otse läbi metsa teele, aga siis otsustasin ümber. Loll noh. Seiklesin siis seal metsas ja jõudsin järsaku alla koos ühe tädiga, kellest ma selgelt kiiremini peaksin jooksma. Nii palju siis "lõikamisest". Punkti läheduses kohe ära ei adunud, kus ma olin, aga õnneks oli seal veel inimesi ja punkt oli nii kraavi põhjas, et seal ümber ikka sagimist oli. Joppas. Vaadates aegasid, siis võib arvata, et kõigil nii hästi ei läinud.
Edasi oli mulle tõeline piin - mu põlv tegi ikkagi rõvedalt haiget ja see mätastega muruväli ei olnud üldse joostav. Viimasesse punni minnes sain endale veel mingi jälitaja sappa, kelle lihtsalt vaikides endast mööda lasin. Mulle ei meeldi need jälitajad, kes jäävad seisma siis kui minagi ja ise üldse ei tööta.
Finišispurdis pidin taas Merlile alla vanduma, seekord 1 sekundiga. Juba parem :P
Kokkuvõttes võitjale kaotust 3 minutit ja 16 sekundit - kõik see oleks olnud saavutatav. Puhtam jooks ja mittevalutav põlv oleks muidugi abiks olnud.
Tulemused
postitas Liina @ 23:36
2 kommentaari:
Aga ma kavaldasin rajameistri üle ja ei läinud üldse sellele neljarile. Meelekindlust lisas ka asjaolu, et nimetatud rajameistri arvates tuleb neljaril enda jooksmine huvitavaks teha ja näiteks raja kõrval joosta, et ei oleks mööda rada jooksmine. Minu arvates üsna mage üritus enda saamatust välja vabandada.
Nõus!
Aga olgem ausad rajameister üllatas isegi minusugust irisejat.
Kuigi puudujääke oli.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht