xDream Keila-Joal
Seekord oli tiim vähe teistsugune kui kahel eelmisel korral. Minuga seiklesid metsas Annika ja Elen - tänud teile :) Võistkond ikka seesama - Välk, Pauk & Mecury.
Ilm oli multispordiks ideaalne, mitte liiga soe ja vihma ka just ei sadanud (see väike sahmakas kanuu ajal ei olnud ju öieti vihm ega midagi).
Muidu oli köik väga lahe, nagu xDreamil ikka, aga tuleb nöustuda kritiseerijatega, et ratta osakaal oli
seekord liig mis liig. Oleks see ratas siis koguaeg huvitav orienteerumist nõudev olnud, aga ei - peale kanuud oli nii nüri andmine - nagu rattamaratoni söidaks. Aga ega ma ei kurda, tagantjärgi pole sel mingit mötet. Ja vöistluse ajal pole ka mötet, siis tuleb lihtsalt kiiremini liigutada, et rada ruttu otsa saaks.
Niisiis stardist minema. Algus oli selline üheskoos andmine, peale teist punkti pidi natuke orienteeruma ka. Kuna ma tahtsin olla oma arvates kaval ja nö massist lahku panna, siis nii tegimegi. Aga see ei osutunud kavalaks lükkeks, pigem vastupidi.
Üleüldse tahaksin rajameistrile kiitust avaldada selles mõttes, et raja oleks vist tõesti saanud vastavalt juhendile läbida kuiva jalaga (mis ouutub jõe läbimisse). Etapid 2-3-4 olid kavalalt planeeritud, täpsel kaardilugemisel saigi punktid läbitud mööda teid, kuiva jalaga - arvan, et siiski enamus vöistkondi kasutas jõe läbimise tehnikat.
Aga tagasi võistluse juurde. Peale neid tüütuid jõeületusi avastasin mina, et mu ratta tagumine kumm on nii tühi, et sellise rattaga sõitmine ei ole üldse hea ratta tervisele. Sellest langes möneks ajaks mu moraal ning jaks. Aga kui häda köige suurem, seal bi köige lähem. St tee peal kohtasin üht meestetiimi, kes ühel rattal tagakummi vahetas. Peatusin ja küsisin, kas neil teist pumpa on. Oligi. Olin valmis ise kummi täitmisega tegelema, aga üks härra oli nii abivalmis, et pumpas mu rattal kummi täis. Paraku ma nende numbrit ei tea ja seega nimeliselt neid tänada ei saa. Lihtsalt on häid inimesi, nagu multisportlased ikka.
Seitsmenda punktiga önnestus meil paarile tiimile järele saada, sest mu möödundaastase rogaini mälestused olid abiks ja seeläbi teadsin kust saab otsemini. Saigi.
Kaheksandasse, ehk viimasesse rattapunkti minek oli igav.
Lisaülesanne malelaual. Sellega läks meil pisut puseriti. Nimelt ei tea meist keegi milline malend millisena joonistatakse. Küsisin siis ühelt kohtunikult abi, kes abivalmilt ka ühele malendile osutuas, et see pidavat olema kuningas. Usaldades kohtunikku, ei hakanud ma spikrilt tema ütlust kontrollima. Pusisime siis mönda aega selle ülesande kallal ja leidsime oma arvates ka lahendi, aga pagan - tuli välja, et kuningas on hoopis teistsugune. Muutis asja, oluliselt. Ilmselt pole mötet olla tagantjärele kohtuniku peale pahane, aga siiski.... valeinformatsiooni jagada on kaunis tobe.
Jooks mööda heinamaad rattakingades pole just teab, mis meelakkumine, aga läbi häda sai seegi tehtud.
Kanuu. Noh indiaaniverd meis ei ole ja see kanuutamine on üleüldse üks paganama tüütu tegevus. Vöistluse möttes siis.
Pealekauba oli ühe punktiga püsti jama. Selles möttes, et punkti asukohas oli tähis, aga jaama polnud (meie arvates). Hiljem selgus, et olla olnud küll, aga puu otsas. Aitäh, hea teadmine, eksju. Önneks suhtusid kohtunikud asja möistvalt ning selle eest meile trahvi ei määratud.
Eraldi äramärkimist väärib veel see jögi. Oli teine selline haisurohke ning kohati oli ka taimestik üsna tihe. Lausa nii tihe, et taimestikku sisse söites oli tunne nagu söidaks kanuuga kaldasse. Vastik ja topeltjöudu nöudev.
OK, aitab kanuust. Taas ratastele. Mina ei tea kust, aga ma leidin kuskilt lisajöudu ja pressisin nagu jaksasin. Peaasi, et see ratas juba läbi saaks. Sisetunne arvas, et kuna olime rajal juba pikalt olnud, siis enam palju jooksu ei tohiks olla. Pisut eksis see sisetunne.
Lisaülesanne 2. Meie (st mina ja Annika) endised jalgpallurid arvasime, et noh nüüd on meie tund. Päris-täitsa polnud, aga kolmanda korraga pall väravasse saada polegi vist hull lugu.
Jooks oli alul väga vaevarikas, aga lähtusime ideest, et mida rohkem joosta, seda kiiremini see asi läbi saab. Nii umbes 24ndast punktist alates oli jooksmine üllatavalt kerge. Ise ka imestasin. Löpuks olin teistelegi vöistkondadele o-teejuhiks. Vist. Väidetavalt.
Üht asja tahaks küll kaasvöistlejatele ära märkida. Kui Sa ikka ise orienteeruda ei oska ja jooksed teiste (teadjamate) järgi, siis tee seda vähemalt kuidagi varjatult. Üsna tobe on olla esiorienteeruja, kui paar-kolm tiimi lihtsalt sabas jookseb ja teeb isegi joogi-puhkepeatuse samal ajal kui meie tiim. Iseenesest ma saan aru, et köik ei oska, aga ikkagi.
Löpp oli juba puhas nauding. 6:33 ja naiskondades 8-koht. Täitsa tublid.
Külm ölu. Supp. Kohuke. Pirukas. Auto. Kodu. Mönus!
Moostes.... vist ei näe. Mul on üks asi.
ps rohkem emotsioone loe siit
Ilm oli multispordiks ideaalne, mitte liiga soe ja vihma ka just ei sadanud (see väike sahmakas kanuu ajal ei olnud ju öieti vihm ega midagi).
Muidu oli köik väga lahe, nagu xDreamil ikka, aga tuleb nöustuda kritiseerijatega, et ratta osakaal oli
seekord liig mis liig. Oleks see ratas siis koguaeg huvitav orienteerumist nõudev olnud, aga ei - peale kanuud oli nii nüri andmine - nagu rattamaratoni söidaks. Aga ega ma ei kurda, tagantjärgi pole sel mingit mötet. Ja vöistluse ajal pole ka mötet, siis tuleb lihtsalt kiiremini liigutada, et rada ruttu otsa saaks.Niisiis stardist minema. Algus oli selline üheskoos andmine, peale teist punkti pidi natuke orienteeruma ka. Kuna ma tahtsin olla oma arvates kaval ja nö massist lahku panna, siis nii tegimegi. Aga see ei osutunud kavalaks lükkeks, pigem vastupidi.
Üleüldse tahaksin rajameistrile kiitust avaldada selles mõttes, et raja oleks vist tõesti saanud vastavalt juhendile läbida kuiva jalaga (mis ouutub jõe läbimisse). Etapid 2-3-4 olid kavalalt planeeritud, täpsel kaardilugemisel saigi punktid läbitud mööda teid, kuiva jalaga - arvan, et siiski enamus vöistkondi kasutas jõe läbimise tehnikat.
Aga tagasi võistluse juurde. Peale neid tüütuid jõeületusi avastasin mina, et mu ratta tagumine kumm on nii tühi, et sellise rattaga sõitmine ei ole üldse hea ratta tervisele. Sellest langes möneks ajaks mu moraal ning jaks. Aga kui häda köige suurem, seal bi köige lähem. St tee peal kohtasin üht meestetiimi, kes ühel rattal tagakummi vahetas. Peatusin ja küsisin, kas neil teist pumpa on. Oligi. Olin valmis ise kummi täitmisega tegelema, aga üks härra oli nii abivalmis, et pumpas mu rattal kummi täis. Paraku ma nende numbrit ei tea ja seega nimeliselt neid tänada ei saa. Lihtsalt on häid inimesi, nagu multisportlased ikka.
Seitsmenda punktiga önnestus meil paarile tiimile järele saada, sest mu möödundaastase rogaini mälestused olid abiks ja seeläbi teadsin kust saab otsemini. Saigi.
Kaheksandasse, ehk viimasesse rattapunkti minek oli igav.
Lisaülesanne malelaual. Sellega läks meil pisut puseriti. Nimelt ei tea meist keegi milline malend millisena joonistatakse. Küsisin siis ühelt kohtunikult abi, kes abivalmilt ka ühele malendile osutuas, et see pidavat olema kuningas. Usaldades kohtunikku, ei hakanud ma spikrilt tema ütlust kontrollima. Pusisime siis mönda aega selle ülesande kallal ja leidsime oma arvates ka lahendi, aga pagan - tuli välja, et kuningas on hoopis teistsugune. Muutis asja, oluliselt. Ilmselt pole mötet olla tagantjärele kohtuniku peale pahane, aga siiski.... valeinformatsiooni jagada on kaunis tobe.
Jooks mööda heinamaad rattakingades pole just teab, mis meelakkumine, aga läbi häda sai seegi tehtud.
Kanuu. Noh indiaaniverd meis ei ole ja see kanuutamine on üleüldse üks paganama tüütu tegevus. Vöistluse möttes siis.Pealekauba oli ühe punktiga püsti jama. Selles möttes, et punkti asukohas oli tähis, aga jaama polnud (meie arvates). Hiljem selgus, et olla olnud küll, aga puu otsas. Aitäh, hea teadmine, eksju. Önneks suhtusid kohtunikud asja möistvalt ning selle eest meile trahvi ei määratud.
Eraldi äramärkimist väärib veel see jögi. Oli teine selline haisurohke ning kohati oli ka taimestik üsna tihe. Lausa nii tihe, et taimestikku sisse söites oli tunne nagu söidaks kanuuga kaldasse. Vastik ja topeltjöudu nöudev.
OK, aitab kanuust. Taas ratastele. Mina ei tea kust, aga ma leidin kuskilt lisajöudu ja pressisin nagu jaksasin. Peaasi, et see ratas juba läbi saaks. Sisetunne arvas, et kuna olime rajal juba pikalt olnud, siis enam palju jooksu ei tohiks olla. Pisut eksis see sisetunne.
Lisaülesanne 2. Meie (st mina ja Annika) endised jalgpallurid arvasime, et noh nüüd on meie tund. Päris-täitsa polnud, aga kolmanda korraga pall väravasse saada polegi vist hull lugu.
Jooks oli alul väga vaevarikas, aga lähtusime ideest, et mida rohkem joosta, seda kiiremini see asi läbi saab. Nii umbes 24ndast punktist alates oli jooksmine üllatavalt kerge. Ise ka imestasin. Löpuks olin teistelegi vöistkondadele o-teejuhiks. Vist. Väidetavalt.
Üht asja tahaks küll kaasvöistlejatele ära märkida. Kui Sa ikka ise orienteeruda ei oska ja jooksed teiste (teadjamate) järgi, siis tee seda vähemalt kuidagi varjatult. Üsna tobe on olla esiorienteeruja, kui paar-kolm tiimi lihtsalt sabas jookseb ja teeb isegi joogi-puhkepeatuse samal ajal kui meie tiim. Iseenesest ma saan aru, et köik ei oska, aga ikkagi.
Löpp oli juba puhas nauding. 6:33 ja naiskondades 8-koht. Täitsa tublid.
Külm ölu. Supp. Kohuke. Pirukas. Auto. Kodu. Mönus!
Moostes.... vist ei näe. Mul on üks asi.
ps rohkem emotsioone loe siit
postitas Liina @ 22:31
0 kommentaari:
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht